Arutlused tulevikust

Enne sisu juurde asumist pööran tähelepanu asjaolule, et see on teine katse sellist teksti siia kirja panna. Eelmine kord lõppes see enne postitamist IE kokku jooksmisega (lisades viimast viidet).

 

Mõned päevad tagasi arutasime sõbra Toomasega, kuidas töötavad mitmed IT ettevõtted, mida nad tähtsaks teavad ja kuidas oma eesmärke saavutada üritavad. Sealjuures läks jututeema just koduarvutite peale. Vaatasime, mida võib leida nn. tulevikukodudest või tehnoloogiakodudest (majad, kus "testitakse" uusi tehnoloogiaid, mida saab kasutada majapidamises).

 

Üks tähtsamaid tähelepanekuid oli see, et kõikjal on töölauaarvutid asendumas  serverarvutitega. Ka Windows Media Center on sisuliselt server. Ning eks selline ülesehitud ongi tegelikult mugavam ja soodsam. Mugavam, sest kõik andmed on ühes kohas (pole tarvis pereliikmete arvutite vahel faile tõsta), kõike saab juhtida ühelt puldilt ja kasvõi tarkvara tuleb uuendada ja vahetada vaid ühes arvutis. Samuti on mugav oma videolindistajat näiteks töölt programmeerida (nii ei jää ükski oluline telesaade nägemata, vähemalt siis kui telekanalid korralikult programmi signaale saatma hakkavad). Soodsam aga seetõttu, et pole enam tarvis osta igale arvutile eraldi tarkvara ja võimsust peab olema vaid ühel arvutil (serveril), teised võivad olla terminalid (odavamad arvutid võrgukaarti, klaviatuuri, hiire, ekraani ja videokaardiga). Igatahes on see huvitav trend, loodetavasti ka Eestis. TiVO (süsteem, mis võimaldab telesaateid pausile panna) tehnoloogia on Eestis kahjuks vähe tuntud ja seega pole ka eriti populaarne. Samas, ega Eesti telekanalitest polegi enamus aega midagi vaadata (õhtuseid filme vast ainult).

 

 Teine asi, mis minule eriti silma jäi, oli virtuaalne klaviatuur. See on klaviatuur, mis projetseeritakse mingile pinnale ja siis kaameraga vaadatakse, milliseid "klahve" vajutatakse. Eriti  ilmekas oli üks Microsofti tehnoloogiakodus tehtud demonstratsioon, kus sellist klaviatuuri kasutati köögis toidu valmistamise laual (Fookus nüansil, et jahu ega teised materjalid ei häiri seda). Samasuguseid tikutopsi suuruseid seadmeid on olemas ka pihuarvutitele.

 

 Aga milleks piirduda sellega. Toomase idee ja soov – miks me ei võiks ka ekraani virtuaalse teha? Tikutopsi suurune personaalarvuti täismõõdus ekraani ja klaviatuuriga! See oleks ju väga mugav ja mobiilne. Milles siis probleemid? Miks pole sellist seadet tehtud?

 

 Esimene põhjendus, mis Toomasel pähe tuleb on energiavajadus. Selline seade vajaks olulises mahus energiat (vaadake, palju kulub energiat videoprojektorile). Aga selle vastu leidsime mõningase mobiilsuse kaoutamisega siiski lahenduse. Nimelt seade panna otse vooluvõrku või näiteks lakke (laua all oleva kontakti juurest ei saa ju laua peale pilti näidata). Nii saavutaksime mobiilsuse seadme poolt nähtaval alal. Iseenesest on ju  lahe mõelda, et töötamiseks tõmbad "ekraani" laua kohale ja filmi vaatamiseks "lükkad" seinale . Teine ilmne põhjendus on ebapiisava täpsuse suuruse (tegelikult väiksusega) ja massiga (tegelikult kergusega) projektorite olemasolu. Ja muidugi ei saa tikutopsiga DVD-sid lugeda ka (aga võib olla ju väline nt. bluetooth seade). Selliseid seadmeid ootaks juba lähema paarikümne aasta jooksul.

 

 Aga miks piirduda seinad ja teiste pindade peale projetseerimisega? Miks me ei võiks otse ruumi projetseerida? On olemas nn. uduekraanid, kus tekitatakse pilt "udu" sisse/peale. Sellised ekraanid töötavadki sisuliselt samuti nagu tavalisele seinale pilti projetseerides, lihtsalt nad projetseerivad pildi "udusse". Nii jääb ka pildita ekraani osa uduseks. See aga pole arvatavasti soovitud lahendus. Tavalisse kolmemõõtmelisse ruumi kujutise projetseerimisega seoses tulevad silme ette mitmed huvitavad filmid nagu "Star Wars" või "The First $20 Million Is Always The Hardest". Seal kasutatakse 3D kujutiste loomiseks valguskiiri. Samas paistab, et päris maailmas selline lahendus ei taha hästi töötada.

 

Aga siin pakun välja alternatiivi. Kui me suudaksime osakesi juhtida, asetada, suunata piisavalt täpselt ja üksteisest sõltumatult, et luua 3D kujutis, saavutaksime me lisaks 3D kujutisele kui ekraanile ka võimaluse reaalselt puudutada kujutatud objekte ja neid ka liigutada ja niiviisi nendega manipuleerida. Nii ei väsi käed ära, nagu seda juhtuks puudutamatuid objekte kätega liigutades (või muul moel kasutades). Osakesed võiksid olla selles "kastis" (nö. arvutis/tikutopsis) ja saadetakse välja ekraanile vaid siis kui vaja. Kui osakesi enam aja pole, saadetakse need tagasi "kasti". Aga mis takistab meid tänapäeval sellist seadet loomast? (Ainult) Oskamatus osakesi nii täpselt ja sõltumatult paigutada! Aga eks me veel õpime, teadus teeb edusamme iga päev. Sajandi lõpuks loodaks selliseid seadmeid näha küll!

 

 Aga selline seade oleks kasutatav ka mujal kui vaid ekraanina. Viies osakesed piisavalt teineteise lähedale võiks oodata osakestevaheliste tõmbejõudude abil ka realsete objektide loomist (nagu praegused molekulprinterid seda teevad). Näiteks arhidekt projekteerib hoone, salvestab selle "kasti" ja viib siis ehitusplatsile (koos materjalidega) ja kast projetseeriks (ehitaks) ise maja valmis. Ehitustegevus hoogustuks oluliselt. Sellist tehnoloogiat saaks kasutada näiteks ookeanite ja teiste planeetide koloniseerimisel. Kuid materjalide transport oleks vägagi kulukas.

 

 Tuleb siis seadet veelgi täiustada. Lisada tuleks osakeste muutmise oskus. Näiteks planeedi pinnas lagundada koloonia ehitamiseks vajalike materjalidega. Või luua sellest atmosfäär, puud, põõsad, see, mida tavainimene looduseks peab. Vägagi utoopiline lähenemine? Võib-olla, kuid meil on olemas molekulprinterid, varsti usutavasti aatomprinterid ja lõpuks suudame ehk ka aatomeid ise kokku panna (ja lammutada). Siiski paistab, et siin toodud tehnoloogiatest on see kõige utoopilisem. Siiski on meil veel kaks probleemi:

 

Kuskohast saada energiat? Akud ja energiaelemendid peavad edasi arenema. Ja pealegi saab ju esimese ehitisena just jõujaama luua.

 

Kui suudame asju ehitada sel (lihtsal) viisil, mis siis takistab meil asju lõhkumast? Enamasti on osakestevahelised tõmbejõud (või tõukejõud mõnel juhul) väga suured ja seega võib arvata, et lammutamine oleks energiakulukam kui ehitamine. Kuid ega see kedagi takistama ei hakka. Mõelda vaid, kui lihtne on panka röövida, kui saate varakambri seinad ja kõik valvurid lihtsalt "ära lammutada". Omaette küsimus on selles, et miks üldse siis panka röövida, sest tõenäoliselt saaksid sa ju isegi kõike ehitada, mida soovid (olgu selleks kuld, kard, teemantid või Stepfordi naised). Ja Maailma hävitamiseks kuluks ilmselt rohkem energiat kui Maailmas võtta on. Ilmselt need, kes üritaksid selliste ehitamis-lammutamis seadmete kasutamist piirata, lammautataks esmajärjekorras ära. Seega tuleb tulevikus lihtsalt olla ettevaatlik, et mitte oma naabrimeest väga vihastada, muidu homseks teid enam äkki polegi. Üldiselt kehtib energia jäävuse seadus ja me oleme ikkagi sunnitud ise piirama sellise seadme kasutamist, et mitte ise endale liiga teha. Meil on ju juba tänapäeval energiapuudus. Muidugi peab ka ühiskond selleks ajaks oluliselt edasi arenema (anti-leimajatele ja tsentreeritud valitsustele seal suurt ruumi pole – isiksused/isikud on liiga tugevad).

 

 Kui Teil on plaanis mõnda toodud tehnoloogiatest realiseerima hakata, võtke ühendust, aitan ise ka meelsasti igal moel, mida oskan. Usun, et ka Toomas sooviks kaasa lüüa sellises ettevõtmises.

 

 Kõike head ja meeldivat võimaluste lahendamist! Järgmise postituseni!